Kati Raudsepp Fotoleht

Hoia, Jumal, Eestit,
meie kodumaad,
kaitse teda, kallist,
meie armsamat.
Sina andsid talle
metsad, nurmed ka,
nende lilled sulle
tänus pühendan.

Saada ära sõjad,
mõõgad murra Sa!
Pööra vaenud kurjad,
lõhed lõpeta!
Rahu, töö ja kainus
olgu eesti viis,
venna arm meil ainus
kandja võitlusis.

Jumal, kaitse rahvast,
anna kosumist,
puhasta meid kurjast,
anna kasvamist.
Usu vägi tulgu
meile aitajaks,
nii me tegu olgu
õnne rajajaks!

(Kiriku laulu- ja palveraamat, laul 450, viis Juhan Aavik, 1884-1982, sõnad Aleksander Leopold Raudkepp,1877-1948)

Peatumised ühel koduteel

Nädalavahetusel oli rõõm viibida Vormsil LNÜ (luterikiriku laste- ja noorsootöö ühendus) suvepäevadel. Kuna meie laagripaik oli kiriku vahetus läheduses asuvas pastoraadis, sai sealset kaunist pühakoda korduvalt ja erinevates valgusoludes pildistamas käidud. Kaunis on see iidne hoone igal ajahetkel ja seda nii seest kui väljast.

Püha Olavi kirik pärineb osaliselt juba 13. sajandist. Algselt oli tegu väikese puust pühakojaga, praeguse kuju sai see mitme hilisema sajandi vältel. Omanäoliseks muudab selle torni puudumine. Kirikukell ripub ukse kohal katuseharja all.

Püha Olav ehk Olav II Haraldsson oli 11. sajandi Norra kuningas. Ta on üks olulisemaid tegelasi Norra ristiusustamise loos ja suri märtrina.
Keskajal oli püha Olav meresõitjate ja kogu Skandinaavia maailma üks tähtsamaid pühakuid. Eesti lääne- ja põhjarannikul leidus terve rida temale pühendatud kirikuid ja kabeleid – nende hulgas Vormsi, Nõva, Pakri saared. Ka Tallinna Oleviste kirik on just tema järgi oma nime saanud.

Õhtu Peipsi ääres

Kuigi foto on tehtud päris mitu aastat tagasi, tunnen siiani seda mõrkjasmagusat järvelõhna. Selles on segunenud veetaimede pisut kirbe ning teokarpide veidi mudane hõng. Seda on soojendanud suvised kuldsed päikesekiired ja jahutanud laiadelt vetelt puhuvad mahedad tuuled. Selles on natuke õhtust nukrust, mis kandub üle vee koos kõrkjatest lendu tõusnud pardi tiivaplaginaga ning küllaga südasuvist vabadust. Selles on lihtsalt olemist.

Heimtali Peetri kirik Võrumaal.

Esmaspäeval Võrust Tartusse sõites tegime teelt väikese kõrvalpõike. See tasus ära, sest kaunite roheliste mändide all ootas ees pisike armas maakirik.

Selle kiriku ehitamist alustasid 1938.aastal seal kandis elanud Saksa kogukonna liikmed, kuid Teise maailmasõja tõttu jäi see lõpetamata. Nõukogude ajal asus lagunevas hoones kolhoosi kanala. Kirik taastati 90ndate lõpus ja pühitseti 2002.aaastal.

Lumivalged moonid ...
Ma ei olnud neist siiani kuulnudki. Ometi seal nad seisid. Terve põllutäis, sirutumas südasuvise päikese poole. Kiikumas mõnusas soojas tuules.

Põlvamaa, 26.07.26

Oleviste kirik.
Väidetavalt oli see aastatel 1549 kuni 1625 maailma kõrgeim hoone. Kuigi tänapäeval on see kahtluse alla seatud, siis uhke maamärk on see igal juhul.

Ja aeg-ajalt tuleb nõustuda ka väitega, et kõige parem kaamera on see, mis parasjagu kaasas on. Ehk siis antud pildi puhul telefon.

Klõpsa fotol - siis avaneb see tervikuna.

See mõni aeg tagasi tehtud foto meenutab mulle ühte vana tuntud lugu. Selle loo võtavad väga hästi kokku Andrus Albrechti / Toomas Suumani laulu "Mees ja Jumal" sõnad:

Suvepäeval, liivaluitel, merekalda peal,
mees ja Jumal kahekesi jalutasid seal.
Olid juba hulga aega käinud sedasi,
korraga mees üle õla vaatas tagasi.

Vaatas taha, nägi pilvi, m**d ja laineid vees,
nägi kahte jäljerada liivakalda sees.
Ühed jäljed katkemata tee peal püsisid,
aga teised vahel tulid, vahel kadusid.

Mõtles mees, mis hakkan peale oma eluga,
kui nii kaua olen pidan´d käima üksinda.
Küsis siis: „Oh armas Jumal, vasta mulle sa,
miks mind siis kui raske oli, võtsid hüljata?

Miks mind jätsid meeleheites üksi kõndima?
Miks mu kõrvalt halval ajal läksid ära sa?“
Vastas jumal: „Armas sõber, palun andesta,
et sind siis, kui olid väsind kandsin süles ma!“

Lilla vaip, paar punast täppi ka sees 💜❤️

Südasuve rohtunud teed. Sääretirp, Hiiumaa