Motovedu.ee

Motovedu Alpide ringreis 2026 – päev 5

Pärast nelja järjestikust sõidupäeva oli aeg korraks tempo maha võtta.

Eilne päev oli mõeldud puhkamiseks, akude laadimiseks ja lihtsalt Garda järve nautimiseks. Ning ilm mängis kaasa, päike paistis terve päeva ja sooja jagus mõnusalt.

Alustasime päeva jalutuskäiguga Limone Sul Garda vanalinnas. Kitsad tänavad, väikesed poed ja järveäärne melu loovad koha, kust ei tahagi väga edasi liikuda.

Seejärel võtsime suuna Garda järve põhjatippu. Pärast mitut päeva sadulas oli ujumine täpselt see, mida vaja. Vesi oli mõnusalt värskendav ja kuigi esimesed sammud panid korraks mõtlema, kas ikka minna, siis välja enam väga tulla ei tahtnud.

Loomulikult ei jäänud vahele ka meie iga-aastane peatus lemmikgelaterias. Valik on seal meeletu ja ausalt öeldes pole me siiani pidanud pettuma, iga kord leiab mõne uue lemmikmaitse.

Kõige mõnusam osa päevast möödus aga hotelli basseini ääres. Ilma kiirustamata, järgmise kurvi peale mõtlemata. Sai lihtsalt puhata, muljeid vahetada ja eelmiste päevade seiklused uuesti läbi rääkida.

Sellised päevad ongi põhjus, miks puhkepäev meie reisidel alati oma koha leiab. Täna ootavad taas mäed, kurvid ja uued elamused, aga eile oli õige hetk lihtsalt kohal olla ja seda kõike nautida.

Motovedu Alpide ringreis 2026 – päev 4

Kui eilne päev midagi õpetas, siis seda, et Alpides ei tohi valvsust hetkekski kaotada.

Hommikut alustasime Manghen Passil. Kitsas, tehniline ja nõudlik mägitee, kus iga kurv nõuab keskendumist.

Ühes pimedas kurvis tuli meie sõidusuunas vastu mootorrattur, kes oli oma trajektoori valikul eksinud. Hoidsin ratta nii paremale kui võimalik, kuid sellest enam ei piisanud – vastutulija küljekohvrid riivasid meie küljekohvreid.

Need paar sekundit tundusid palju pikemad.

Õnneks õnnestus kiiresti reageerida ja korrigeerida ratta sõidujoont nii, et me ise teelt välja ei sõitnud. Peatusime kohe, kontrollisime, et kõik on terved, ning vaatasime üle ka rattad.

Lõpptulemus? Meie küljekohvris mõlk, vastutulija kohver lendas löögist tee äärde. Kõige olulisem oli aga see, et mõlemad sõitjad pääsesid täiesti tervelt.

See oli hea meeldetuletus meile kõigile. Ükskõik kui kogenud sõitja sa oled, ei saa sa kunagi eeldada, et järgmise kurvi tagant tuleb vastu keegi ideaalsel trajektooril. Kitsastel mägiteedel tasub alati jätta endale varuruumi ja sellistes olukordades mõistad ka, miks mootorratta kaskokindlustus võib ühel päeval osutuda väga heaks otsuseks.

Päeva teine pool oli aga täielik vastand hommikule.

Carezza järv on üks neist kohtadest, mille pilte vaadates tekib tunne, et need on tehisintellektiga loodud. Aga ei see on päriselt täpselt nii ilus. Türkiissinine vesi, Dolomiitide peegeldus ja vaated, mida võikski jääda vaatama.

Sellised päevad tuletavad meelde, miks motomatkad on nii erilised. Ühe päeva sisse võib mahtuda korraga nii adrenaliini, õpetlikke hetki kui ka vaateid, mis võtavad sõnatuks.

Motovedu Alpide ringreis 2026 – päev 3

Eilset hommikut alustasime veidi teistmoodi.

Päeva alustuseks võtsime ette Forcella del Sassolungo gondli. Need väikesed kahekohalised gondlid meenutavad vanu telefoniputkasid ning juba sõit nendega on omaette elamus. Üleval avanenud vaated Dolomiitidele olid aga lihtsalt võimsad. Mõni koht on selline, mida pildid ei suuda edasi anda – seda peab ise kogema.

Seejärel oli aeg taas sadulasse istuda.

Päev viis meid läbi mitme legendaarse mäekuru – Passo Sella, Passo San Pellegrino ja Passo Rolle. Kurv kurvi järel, vaated, mis panevad ikka ja jälle peatuma, ning teed, mille pärast mootorrattaga Alpidesse tullaksegi.

Päeva suurimaks üllatajaks kujunes aga Passo San Boldo.

Esmapilgul tagasihoidlik mäekuru peidab endas midagi täiesti erilist- kivisse raiutud tunnelid ja kitsad serpentiinid, mis keeravad end mäest üles justkui läbi salajase käigu. Sellist teed ei kohta just iga päev ning pole ime, et see jäi kogu seltskonnale eredalt meelde.

Õhtuks jõudsime oma järgmisesse peatuspaika. Pärast p**ka sõidupäeva oli mõnus jalutada kohaliku väikelinna tänavatel, nautida head sööki ja jagada muljeid päeva jooksul kogetust.

Kolm päeva on seljataga, aga tunne on, et reis alles kogub hoogu. Ja just see teebki Alpides sõitmise nii eriliseks.

Motovedu Alpide ringreis 2026 – päev 2

Eilne päev algas mõnusalt. Grossglockneri kurvid ja vaated olid veel värskelt meeles ning ootus uue päeva ees suur.

Aga kui jõudsime Staller Sattelile, oli kogu seltskonna emotsioon lihtsalt kirjeldamatu. Oli näha ja tunda, et paljude jaoks kujunes sellest päeva tõeline nael. Vaated, mäed ja kogu ümbrus panid meid korduvalt peatuma ning lihtsalt hetke nautima.

Päeva jooksul ootasid meid ees ka Lago di Anterselva ja Lago di Braies. Need on täpselt sellised kohad, kus isegi kõige suurem sõiduisu korraks taandub ja tahad lihtsalt ümbrust vaadata.

Aga päeva suurim üllatus ei tulnud seekord mägedest.

See tuli Motovedu meeskonnalt. 😄

Passo Giau peatuses hakkasime otsima KTM-i võtmeid.

Ja neid lihtsalt ei olnud.

Sekunditega käisid peast läbi kõik võimalikud variandid. Kas jäid eelmises peatuses maha? Kas jäid top boxi külge? Kas lendasid minema just sellel imelisel Passo Giau lõigul, mida mõned minutid tagasi suure naudinguga sõitsime?

Kuna KTM on võtmevaba käivitusega, käisin korduvalt ratta juures kontrollimas, kas ratas ikkagi tuvastab võtme kusagil läheduses.

Ei midagi.

Ühel hetkel ütlesin juba iseendale valjusti: “Nii, võtame nüüd rahulikult.”

Ja just siis hakkas mu abikaasa veel kord mu motopükste taskuid läbi vaatama.

Võtmed olid olemas.

Motopükste tasku kõige sügavamas nurgas.

Seda kergendust on raske kirjeldada. Sest ausalt öeldes olid selleks hetkeks peast juba läbi käinud mõtted, kuidas ülejäänud grupi reisikorraldust jätkata olukorras, kus enda mootorratas tuleb Itaalia mägedesse jätta.

Siinkohal meenus kohe üks soovitus, mida jagame kõigile reisijatele – võtke motomatkale alati kaasa ka varuvõti. Sellises olukorras võib see päästa terve reisi.

Õnneks lõppes kõik hästi.

Õhtused vaated, viimased kurvid enne hotelli ja hiliste õhtutundideni kestnud muljetamine kinnitasid veel kord, miks me neid reise armastame.

Motovedu Alpide ringreis 2026 – päev 1

Esimene päev on nüüd seljatatud.
Kui aus olla, siis reiside puhul on esimene päev alati natuke eriline. Ühelt poolt on see justkui transiidipäev – tuleb Münchenisse kohale jõuda, rattad terminalist kätte saada ja päriselt reisiga alustada. Teisalt on just selles päevas midagi väga ägedat.
Kui me terminali jõudsime ja hakkasime rattaid transpordialustelt maha pakkima, visati omavahel nalja, et see tunne on peaaegu nagu jõuluhommikul kingituste avamine.

Pärast kuid kestnud planeerimist ja ootamist oleme kohal ja ratas käes. Varustus selga, viimased ettevalmistused tehtud ja ongi aeg teele asuda.

Esimese päeva sihiks võtsime Grossglockneri.

Kuigi päeva võib nimetada osaliselt transiidiks, siis olgem ausad, kui transiit sisaldab Grossglocknerit, siis ei ole see väga tavaline transiit. Need mägede mastaabid, vaated ja teed on midagi sellist, mis võtab esmakordsel külastajal sõnatuks ning paneb ka kogenud Alpides käija ikka ja jälle peatuma.

Päev tuli p**k. Varahommikune lend Tallinnast Münchenisse tähendab alati varast ärkamist ja p**ka päeva sadulas. Aga õhtul hotelli jõudes valitses laua ümber üksmeel- see päev oli seda väärt.

Võimsad vaated. Suurepärased teed. Kurvid, mis justkui ei lõpegi.
Täpselt selline päev, mille pärast me mootorrattaga Alpidesse tuleme.

Täna jätkame juba Itaalia suunas.
Ees ootavad Staller Sattel, Passo Giau, Passo Campolongo ja palju muud, millest mootorratturid üle maailma unistavad.

Suvi on meil aktiivne periood. Ühed tulevad reisilt tagasi, järgmised valmistuvad juba minekuks.

Järgmine grupp läheb liikvele Milano suunal. Mõne jaoks on see esimene suurem motoreis sel aastal, mõne jaoks juba mitmes, aga stardieelne tunne on pigem kõigil sama.

Marsruudid vaadatakse veel korra üle, varustus kontrollitakse läbi ja peas käib juba vaikselt esimene sõidupäev.

Meie jaoks tähendab see, et terminalis on tempokas ja toimekas aeg. Rattad alustele, varustus kaasa ja teele.

Mõne päeva pärast ootavad neid juba Alpid, Dolomiidid ja kõik see, mille pärast me mootorrattaga tuhandeid kilomeetreid läbime.

Sest päeva lõpuks ei vea me lihtsalt mootorrattaid ühest riigist teise. Me aitame inimestel jõuda nende järgmise suure elamuseni. Ja tegelikult ongi see põhjus, miks me seda teeme.

Ausalt öeldes teeb selline postitus meid päris uhkeks, aitäh HD Revals! 🙏

Kui inimesed on juba reisil ja võtavad aega, et meie teenust mainida, siis teame, et teeme midagi õigesti.

Nüüd on rattad kohal, reis käib täie hooga ja ülejäänu on juba nende enda seiklus.

Soovime kogu seltskonnale ägedaid teid, häid inimesi teele ja palju kilomeetreid, mis jäävad meelde veel pikaks ajaks. 🏍️🔥

Täna panime teele meie 2026 Dolomiitide motoreisi osalejate rattad. 🏍️

Mõne päeva pärast algab reis, mida oleme planeeritud kuid.

Ees ootavad Grossklockner, Dolomiidid, Garda järv, Šveitsi Alpid, Stelvio, Timmelsjoch ja kümned teised teed, mille pärast mootorrattaga Dolomiiitidele minnakse.

Kuna motoresid on otsast lõpuni meie poolt korraldatud ja oleme ise giidina kaasas, siis tuleb ausalt tunnistada, et väike reisiärevus on endalgi juba sees.

Kuigi nendes kohtades on varem käidud, siis Dolomiidid teevad ikka oma töö ära. Need teed, vaated ja kogu see mägede rütm on põhjus, miks see piirkond on meil endalgi üks lemmikuid.

Praegu on see hetk, kus marsruut on paigas, rattad liiguvad sihtkohta ja reis hakkab lõpuks päriselt kuju võtma.

Soovime kogu seltskonnale ägedaid kilomeetreid, häid teid ja selliseid elamusi, mida veel aastaid hiljem meenutada.

Kui mägede vahel levi lubab, jagame reisilt ka jooksvalt hetki ja lugusid.

Tavaliselt näeb meie alustel rohkem matkarattaid.

BMW GS-id, KTM-id, Africa Twinid ja muud pikamaasõitjate lemmikud.

Seekord oli pilt natuke teistsugune.

Sofia suunas läks teele kuuest Harley-Davidsonist koosnev seltskond.

Ja see ongi üks asi, mis meile selle töö juures meeldib – ükskõik, millise rattaga sõidad, kui ees ootab reis, on see elevus kõigi silmis alati sama.

Juba rattaid pakkides käivad jutud sellest, kus on varem käidud, mis teid meelde jäänud ja mida uuelt reisilt oodatakse.

Seekord algab nende seiklus Sofiast ning edasi viib tee Balkanile – piirkonda, kus iga päev toob ette uusi vaateid, mägiteid ja kohti, millest paljud mootorratturid ainult unistavad. Kurvilised mäekurud, väikesed külakesed, türkiissinised rannikud ja ootamatud peatused teevad sellest ühe sellise reisi, mille pilte vaadates tekib paratamatult tunne, et oleks tahtnud ise ka kaasa minna.

Balkan on meile endalegi tuttav piirkond – oleme seal aastate jooksul omajagu seigelnud ning teame omast kogemusest, et see reis on täis ägedaid elamusi ja hetki, mis jäävad kauaks meelde.

Soovime kogu seltskonnale ägedaid elamusi, häid teid ja selliseid reisilugusid, mida aastaid hiljemgi meenutada. 🔥