Kibus

Uus blogi osa on väljas 🥊

Kibuse teekond XV —
Elasin unistuste elu, kuid ei jaksanud seda enam üleval hoida

Mõnikord saavutad midagi,
millest oled aastaid unistanud.

Ja siis avastad,
et kõige raskem osa ei olnud sinna jõudmine.

Vaid sinna jäämine.

Hollandis elades olin täpselt seal,
kuhu olin tahtnud jõuda.
Treeningud, võistlused, maailma tippude lähedus.

Väljastpoolt nägi kõik välja nagu unistus.

Aga kulisside taga kogunes tunne, et ma püüan iga päev midagi üleval hoida,
mis hakkab vaikselt käest libisema.

See on lugu hetkest,
kus pidin endalt küsima ühe ebamugava küsimuse:

Kui kaua on võimalik unistust kanda,
enne kui unistus hakkab kandma sind?

Täispikk lugu 👉 GoodFight

KIBUSE TEEKOND OSA XV: Elasin unistuste elu, kuid ei jaksanud seda enam üleval hoida - GoodFight Mõni unistus näeb väljastpoolt välja täpselt selline, nagu ta kunagi peas oli. Õige riik, õige tiim, õiged treeningpartnerid ja suured matšid, mis kinnitavad, et kõik justkui toimubki. Edvin-Eriku periood Hollandis Team Holzkeni juures oli paljuski just selline – elu keset Euroopa kickbo...

🌑
Kibuse teekond osa XIV
Combat Sports Academy

Mõnikord ei seisne areng selles,
et pingutad veel rohkem.

Mõnikord seisneb areng selles,
et julged edasi liikuda.

Combat Sports Academy
andis mulle väga palju.
Seal möödusid päevad treenides,
sparrides ja õppides inimestelt, kelle kogemused olid maailma tipptasemel.

Aga ühel hetkel sain aru,
et minu järgmine samm võib asuda kusagil mujal.

See ei olnud lihtne otsus.
Kui oled kuhugi kuulunud,
sinna aega ja energiat pannud ning inimestega sideme loonud,
ei ole lahkumine kunagi ainult praktiline otsus.

Uues blogi osas kirjutan sellest perioodist ning sellest, kuidas ühe peatüki lõpp avas ukse järgmisele.
GoodFight

Loe siit:

KIBUSE TEEKOND OSA XIV: Combat Sports Academyst Team Holzkenini – ühe peatüki lõpp tähendas uue algust - GoodFight Kui võitlussportlane kolib välismaale, et pühenduda täielikult oma ala tipptasemel harrastamisele, tundub see kõrvalt vaadates sageli unistuse täitumisena. Ka Edvin-Erik Kibuse jaoks oli Holland aastaid olnud koht, kuhu ta tahtis jõuda – riik, kus treenisid maailma tippvõitlejad, kus võis...

🥊

Nädalavahetusel käisime
Hendrikuga neljandat korda amatöörmatši tegemas.

Seekord tulime tagasi kaotusega.

Võit on alati eesmärk.
Selle nimel treenime, valmistume ja läheme ringi. Aga aastatega olen aru saanud, et kõige väärtuslikum osa sellest kõigest on ikkagi teekond.

Kunagi ei meeldinud mulle ütlus:
"Tähtis pole võit, vaid osavõtt."

Ausalt öeldes tundus see mulle pigem millegi sellisena, mida kaotaja endale lohutuseks ütleb.

Täna näen seda teisiti.

Kuskilt jäi mulle kunagi meelde mõte, et klišeedes peitub tihti tõde.

Osavõtt ei tähenda minu jaoks tulemuse ebaoluliseks muutmist.
Vastupidi.
See tähendab üldse eesmärgi seadmist ja teele asumist.
Seda, et sa otsustad proovida.
Astud saali.
Lähed trenni.
Paned ennast proovile.
Astud ringi.

See ongi osavõtt.
See ongi teekond.

Võitluskunstides on väga erinevad inimesed.
On neid, kes tahavad jõuda maailma tippu.
On neid, kes käivad trennis korra nädalas.
On neid, kes võistlevad aeg-ajalt lihtsalt selleks, et ennast proovile panna.

Kunagi aktiivse sportlasena oli mul seda raske mõista.

Mina tahtsin saada võimalikult heaks.
Tahtsin jõuda nii kaugele kui võimalik.
Seetõttu oli mul keeruline aru saada inimestest, kes tegid seda ala lihtsalt sellepärast,
et neile meeldis protsess ise.

Täna mõistan neid palju paremini.

Sest ükski neist radadest ei ole teisest vähem väärt.
Mõne jaoks on suurim väljakutse meistritiitel.
Mõne jaoks on suurim väljakutse üldse trenni minna.
Ja mõlemad väärivad austust.

Huvitaval kombel ei tundnud ma ise kunagi võistlustel ennast mugavalt.

Publikus istudes,
kõrvalt vaadates või mõnes muus rollis olemine tundus mulle aastaid veider.
Nagu oleksin valel ajal vales kohas.

Koduselt tundsin ennast ringis.

Täna, kui minu enda võistlejateekond on läbi saanud, oskan neid teisi rolle palju rohkem hinnata.

Treenerina.
Nurgamehena.
Toetajana.
Õpilase kõrval kõndijana.

Ilma selle filtrita,
et mina peaksin olema see,
kes kindad kätte paneb.

Ja võib-olla just seetõttu näen ma täna võitluskunste laiemalt kui kunagi varem.

Mitte ainult spordialana.

Vaid vahendina iseenda tundmaõppimiseks.

Sest lõpuks ei jää meelde ainult võidud ega kaotused.

Meelde jääb inimene,
kelleks sa selle teekonna jooksul muutusid.

🙏

Osad fotod: Eesti Muay Thai Liiga

🎙️

Julgus olla nähtav

Täna oli mul võimalus käia külas
Olesija Saue podcastis
„Julgus olla nähtav“.

Rääkisime võitluskunstidest,
minu teekonnast sportlase ja treenerina,
blogi kirjutamisest ning sellest,
mida julgus minu jaoks tegelikult tähendab.

Aastate jooksul
olen üha rohkem mõistnud,
et julgus ei ole hirmu puudumine.
Julgus on teha samm ka siis,
kui miski sinus kahtleb.
Kui tunned kutset,
aga miski hoiab veel tagasi.

Puudutasime ka meie uut projekti
Next Round ja seda,
miks me seda loome.

Aitäh Olesijale kutse ja
huvitava vestluse eest!

Ootan huviga osa ilmumist. 🎧

📍 Podcast: Julgus olla nähtav
📸 Fotod: GoodNews, Risto Štukert

🌑
Kibuse teekond osa XIII — Tagasi Hollandis

Mõnikord ei vii elu sind tagasi samasse kohta selleks, et korrata vana.

Ta viib sind tagasi selleks, et näha,
kui palju oled vahepeal muutunud.

Kui ma uuesti Hollandisse jõudsin, ei olnud see enam lihtsalt treeninglaager ega põnev välisreis. Olin juba korra näinud, kui kõrge võib olla maailma tase. Nüüd tuli selle keskel päriselt hakkama saada.

Päevad möödusid trennides, sparrides ja lõpututes rongisõitudes. Vahel tundus, et kogu elu koosnebki ainult ühest saalist teise liikumisest. Aga just sellistel perioodidel hakkavad juhtuma hetked, mida sa ei oska ette näha.

Üks neist oli ootamatu kohtumine sportlasega, keda olin aastaid ainult videodest vaadanud.

Tagasi vaadates ei olnud see lugu ainult Hollandist.

See oli aeg, kus hakkasin mõistma,
et areng ei sünni mugavusest. Vahel tuleb lihtsalt minna tundmatusse, teha oma töö ära ja vaadata, kuhu see sind lõpuks viib.

Täispikk lugu 👉 GoodFight

KIBUSE TEEKOND OSA XIII: Tagasi Hollandis – lõputud sparrid, rongisõidud ja ootamatu kohtumine iidoliga - GoodFight Sarja “Kibuse teekond” 13. osas on Edvin-Erik Kibus tagasi Hollandis, aga nüüd juba hoopis teise tundega. Trennid Peter Aertsi Gymis, lõputud sparrid, rongi- ja rattasõidud ning ootamatu kohtumine Andy Souweriga toovad kaasa äratundmise – see maailm ei olegi enam kuskil kaugel ja võib-ol...