Edasi.org

"Lähisuhe on inimese jaoks üks intensiivsemaid emotsionaalseid keskkondi. Kui tööl saab distantseeruda ja sõprussuhetes mõnda ebamugavat teemat vältida, siis partnerlussuhtes tulevad nähtavale meie sügavaimad vajadused: vajadus olla armastatud, tunda end olulisena, kogeda turvalisust.

Harville Hendrixi sõnul valime me sageli alateadlikult partneri, kes meenutab emotsionaalselt meie varasemaid kiindumuskogemusi. Seda mitte selleks, et meid karistada, vaid selleks, et anda võimalus tervenemiseks. See tähendab, et meie partner aktiveerib tahtmatult meie vanu haavu — hüljatuse tunnet, kriitikatundlikkust, kontrollivajadust või hirmu läheduse ees.

Näiteks võib inimene, kes kasvas üles emotsionaalselt kaugete vanematega, kogeda partneri vaikust või omaette olemise vajadust väga valusalt. Kuigi tema partner vajab võib-olla lihtsalt puhkust või aega mõtlemiseks, aktiveerub sellisel juhul inimeses lapsena kogetud tunne: „Mind jäetakse jälle üksi.” Selle tulemusel võib ta muutuda ärevaks, nõudlikuks või hakata hoopis partnerit kontrollima, kuigi tegelik vajadus on hoopis igatsus turvatunde järele.

Teine inimene võis kasvada keskkonnas, kus eksimine tõi kaasa kriitika või häbistamise. Täiskasvanuna võib ta reageerida partneri täiesti neutraalsele märkusele erakordselt tugevalt, sest tema närvisüsteem kuuleb selle taga vana sõnumit: „Ma ei ole piisavalt hea.“ Selle asemel, et kuulda ühte konkreetset lauset, kogeb ta korraga kogu varasemat valu.

Või näiteks inimene, kes õppis lapsena, et lähedus tähendab kontrolli või liigset sekkumist, võib hakata suhtes eemalduma just siis, kui partner soovib lähedust ja ühendust. Ta ei pruugi tegelikult karta partnerit — ta kardab tunnet kaotada iseennast.

Sellistes hetkedes ei reageeri me sageli mitte ainult olevikule vaid reageerime ka oma minevikule.

Seetõttu ei ole konflikt suhtes alati märk sellest, et oleme koos vale inimesega. Mõnikord tähendab konflikt hoopis seda, et midagi meis vajab tähelepanu, mõistmist ja uut kogemust."

Loe, miks just partnerlus võib pakkuda kõige sügavamat võimalust tervenemiseks ja turvalise ühenduse loomiseks.

Urme Raadik ja Sille Jõgeva: partner kui parim terapeut ja õpetaja. "Teadlik suhe" Oleme kõik kogenud suhtes hetki, mis rahustavad ja toovad turvatunde. Samuti oleme ilmselt kogenud ka hetki, mis raputavad […]

Edasi hoiab sind heas vaimses vormis ja viib elus edasi. Haara võimalusest kinni! Kevadnumber viimaseid päevi müügil!

Venemaa tumedus. Lugemissoovitusi arhiivist mitme nurga alt. Lingid kommentaarides

Loe uuesti. Maikuu TOP7 artiklit. Artiklite lingid kommentaarides

Erkroheluses sukelduvad teineteise muusikasse alternatiiv-poprocki Frankie Animal ja hiphopi-elekroonika Solecline.

👉 Frankie Animal Soleclinest: "Solecline on artistina minu jaoks uus ja värske avastus Eesti muusikas. Kuulan ära tema uue albumi - meeldib. Viib mind öisele sõidule, mis jõuab tumedusse, sügavusse, isegi sensuaalsusesse, käib augus ja maandub pehmelt ja optimistlikult tagasi helgusesse, koju. Tervik haarab vooluga kaasa, see on tundmatu ja võõras, aga põnev. See ongi Solecline’i võlu - midagi hakkab kohe juhtuma, etteaimamatut. Kas see saab olema seiklus või bad trip, ei tea."

👉 Solecline Frankie Animalist: "Tunnistan, et indie-roki vaimustuses olin ammu, siis kui põhikool hakkas parasjagu lõppema. Kaugemal on seda ikka ja jälle kostnud ning kui raadios mängib, siis kuulan mõttega. Nüüd viimased päevad teadlikult Frankie-t kuulates kõlab muusika värskelt. Just nagu oleks avanud akna ja sealt pressib tuppa kosutavat õhku pärast esimest kevadist paduvihma."

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat. Rubriiki toimetab Liisi Voolaid

Vice Versa: Frankie Animal & Solecline Erkroheluses sukelduvad teineteise muusikasse alternatiiv-poprocki Frankie Animal ja hiphopi-elekroonika Solecline. Frankie Animal on alternatiiv-pop/rokk bänd Tallinnast, mille tuumiku […]

Meile meeldib mõelda, et Rootsi on meie lähedane liitlane ning ka tihe kaubanduspartner. Miskipärast on aga nii, et Eestisse rootslased teed ei leia ning turismisihtkohana meile ei mõelda. “Nädala intervjuus” räägime Tallinki juhatuse liikme Piret Mürk-Dubout’ga, miks me rootslastele kaugeks jääme ning mida saavad koostöö nimel ära teha riik ja eraettevõtlus. Küsis Brent Pere.

Nädala intervjuu. Piret Mürk-Dubout: turismisihtkohana ei ole Eesti ennast selgete sõnumitega piisavalt järjepidevalt turundanud Meile meeldib mõelda, et Rootsi on meie lähedane liitlane ning ka tihe kaubanduspartner. Miskipärast on aga nii, et […]

Juba kahe nädala pärast saab lugeda uut Edasi paberajakirja numbrit - #29. On, mida oodata!!!
Seniks soovitame kevadnumbrit, mis ootab sind lehekioskis, veel viimased loetud päevad! Edasi on kollektsioneerimise väärtusega ajakiri, mille lood pakuvad lugemisrõõmu ka palju hiljem. Hea lugeja, mitu ajakirja sul kodus juba on?

"Seekord lähen “Süütu pilgu” rubriigis päriselt süütuks. Kirjutades USA kaasaegsest visuaalkunstnikust Arthur Jafast (sündinud 1960), astun valdkonda, millega Eesti kuraatorid ja kriitikud kohalikul kunstiväljal pigem vähe kokku puutuvad. Iseasi, kuivõrd saab kaasaegne visuaalkultuur üldse olla “kohalik”." Maria Helen Känd

Hanno Soans kommentaar:
"Kuigi see pole vist süütus, vaid pigem süüdimatus, tabab Maria Heleni valik mind ettevalmistamatult: Arthur Jafa nimi tundub nagu tuttav, aga ühtegi konkreetset videot mul silme ees pole. Ilmselt olen tema töödega siiski kokku puutunud, kuna 2019. aasta Veneetsia biennaali, kus Jafa võitis Kuldlõvi, ma külastasin. Aga Veneetsia on juba kord selline üleküllastatud džunglirägastik, et hea, kui sealt korraga kolmandikki fookusse jääb. Mis muidugi ei vabanda. Õnneks on Ubu Webi filmi- ja videoarhiivis ülal viis Arthur Jafa tööd, mõni film ja video, sealhulgas tema läbimurret kunstimaailmas markeerinud “Love is the Message, the Message is Death” (2016), mis annab hea ülevaate selle skrätšimeistri käekirjast."

Artiklisari “Süütu pilk” sisaldab persoonilugusid, kus kunstikriitikud Hanno Soans ja Maria Helen Känd tutvustavad Edasi lugejatele kunstiajalooliselt tähtsaid tegijaid XX ja XXI sajandi kunstielus, keskendudes autoripositsioonidele, milleta tänane päev kunstis oleks tunduvalt vaesem. Autorid kirjutavad põhilugusid kordamööda, kusjuures teine lisab põhiautorile alati kommentaari.

Maria Helen Känd: Arthur Jafa torkab valgesse pehmesse kõhualusesse. "Süütu pilk" Seekord lähen “Süütu pilgu” rubriigis päriselt süütuks. Kirjutades USA kaasaegsest visuaalkunstnikust Arthur Jafast (sündinud 1960), astun valdkonda, millega […]

UUS ARTIKLISARI! Artiklisarjas “Elu on surma küsimus” vaadatakse otsa hetkedele, kus elu ja meditsiin kohtuvad oma kõige teravamas punktis. Juttu tuleb ravipiirangutest, patsiendi autonoomiast, abistatud enesetapust ja eutanaasiast – teemadest, mis kujundavad meie arusaama heast ravist, väärikusest ja sellest, kuidas me oma elu lõpetada soovime. Sarja keskmes on küsimus, kes ja kuidas peaks otsustama, kui ravi ei pikenda enam elu, vaid ainult kannatusi. Artiklisarja veab Tartu Ülikooli meditsiiniõiguse õppejõud vandeadvokaat Ants Nõmper.

Ants Nõmper: õigus elada ja õigus surra. "Elu on surma küsimus" – Edasi - Innustav ja hariv ajakiri Eesti ühiskond väldib elu ja surma üle otsustamist puudutavaid vaidlusi, mistõttu kujuneb olukord, kus iseotsustusõigus on elamise ja […]